"Täiuslikkust pole olemas" arvasid naised ehk enne lapse saamist. Kui Neo Romeo sündis siis üks esimestest küsimustest Kaarelilt oli "Kas kõik sõrmed ja varbad on olemas?" Ei uskunud ta vist minu keha võimesse midagi vägevat luua. Ega ma isegi esimestel kuudel uskunud, aga rasedus paneb enda keha paremini tundma ja kuulama. Olin kui külaline enda... Continue Reading →
Korduma kippuvate küsimuste aeg, heheVastused küsimustele, mida minult küsitud on ja teemadele mida ehk on hea teada, juhul kui keegi soovib ka seda teekonda ette võtta. Kas inglise keeleta saaks hakkama?Jep, kuna hispaanlased inglise keelt üldiselt ei räägi, siis lihtsamad palverännakuga seotud sõnad ja fraasid õpib seal hispaania keeles kiiresti ära. Näiteks nagu cafe con... Continue Reading →
Mul meenus kohe Tele 2-e, minu arvates eriti andekas reklaamikampaania vingumise kohta. Tänu vingumisele oleme saavutanud 99% leviala katvust Eestis, aga vinguge edasi, 1% on veel minna. Kuigi Marius kutsub mind meie pere WHINEexpertiks, siis enda arust olen ma aina vähem vinguma hakanud ning õhk on hoopis vinguvabam. Ma ei tea, kas ma eile just... Continue Reading →
Tõesti! Kes mõtles välja selle ütluse? Sellisel juhul mina küll ei tahaks magada nagu beebi. Iga tunni tagant läheb kõht tühjaks, keha kasvab nii, et mühiseb kohe valjult, aju elab päeval õpitut nii intensiivselt, et paneb keha seda ka läbi une harjutama. On nii väsinud, et kael ei kanna pead, aga ON VAJA püsti tulla.... Continue Reading →
Mitmeid kordi on mu kaasa demonstratiivselt endal juukseid peast tirinud ja öelnud, et ta sooviks protestida. Mis mõttes on Eestis seesugune naiste ülemvõim?? Näitasin talle ka kunagi Kihnu kangeid naisi ja rääkisin, et seal on saare asjad kõik naiste ajada. "Mis teil on eraldi naiste saar ka veel???"Hindamatu oli ta nägu, kui talle teatasin, et... Continue Reading →
Viimane tund ja viimased minutid. Võtsin viimaseid lonkse kohvist ja Marius määris kreemi mu kõrbenud ninale. Selline lõpp sellisele rännakule.Sohver tuli baari ja kiirustas mind tagant: "Sa said niigi ühe öö lisaks, aitab-aitab" "Kas sa kardad?" küsis Marius"Natukene" vastasin, sest liiga järsku oli lõppenud see kõik. Kui ta küsis "Miks?" kadus kogu kurbus ja hirm.... Continue Reading →
Muidugi kadus minu mõttetest Portugali minek täiesti ning soovisin ja mõtlesin kuidas vaid kauem Finisterresse jääda. Sel hommikul oli aeg lahkuda Frankal, DongJool, Tobiasel ja Taejunil. Sõbrad, kellega koos veedetud vaid mõned nädalad, kuid südames saavad nad täiesti eraldi toa. Toa, kus pole oma kohta minu igapäeva sõpradel ja lähedastel, sest nemad ei mõistaks seal... Continue Reading →
Mingi kummaline valehäbi on mu sees kogu seda kohtumislugu kirjutades. Kuidas tahaks jagada palju rohkem emotsioone ja tundeid, mis sel ajal õhus olid, aga... ei julge? Marius ütleks ilmselt, et ego ei luba. Vist jah. Selles mõttes, et anonüümselt ilmselt julgeksin, aga kui teen seda oma näo tagant, siis hakkab ego kartma ja häbenema. Mis... Continue Reading →
Eelmise päeva hommikul jätsime hüvasti Mirco ja Cristianiga ning nende bussi oodates tegime kohvikus aega parajaks. Tegin pildi, mis on minu vaieldamatu lemmik kogu rännakust. Cristian ei rääkinud inglise keelt, kuid sellest hoolimata oli ta täisväärtuslik, armas ja tore seltskonnaliige. Ilma sõnagi lausumata kallistasid nad suvalisel hetkel üksteist minuteid 3-4. Seda energiate vahetust oli isegi... Continue Reading →
Kunagi Neoga kahekesi kodus olles proovisin internetivabu päevi teha ja nähes, kui palju positiivset see endaga kaasa toob, käisin Mariusele välja mõtte, et teha edaspidi kõik pühapäevad ekraani, või vähemalt netivabaks. Mõningaste täpsustuste järel oli ta nõus ja nii me siis istusime ja tõtt vaatasime, hehe. Marius leidis aega raamatu lugemiseks ja puhkamiseks ja mina... Continue Reading →
Saabudes ei hakanud me võtma ette teekonda kõige läänepoolsema majaka ja null-punktini. Nüüd aga täitsime poes kotid meelepärasega ja asusime oma koormatega teele. Õigesti tegime, sest kuna munitsipaal alberguest pidime hommikul välja kolima, siis ei jäänud meil muud üle kui suurte seljakottidega minna, mis tundus õige valik olevat ja tekitas väärika ja tugeva tunde- oma... Continue Reading →
Eelneval õhtul piknikust järele jäänud produktidest tehtud magustoit oli vist maitsvaim suutäis tervel teekonnal. Muinasjutuline oli tee sel päeval. Kohtasime teel erinevatel hetkedel kitsi ja poni, peatusime nende hellitamiseks ja jootmiseks. Kõndisime mööda kallast ja ronisime kaljudel, peatusime korduvalt, et imetleda kuidas vee- ja taevapiir üheks saab. Kohtasime prantslast, kellega ma 100 kilomeetrit tagasi koos... Continue Reading →
Terve esimene aasta on täis neid "esimesi hetki" mõned on tähtsamad ja mõned lihtsalt "minu esimene jaanuari kuu teine neljapäev... " aga ikka beebi esimesel eluaastal nii erilised, sest kasvavad ja arenevad nad jube kiiresti.Müts maha nende emade ees, kes on oma beebide "minu esimene" märkimisväärsete asjade listi ilmatuma pikaks jõudnud teha, alates loomaaiast kuni... Continue Reading →
Kolmas ja neljas elukuu venisid ja nüüd kui tundub, et Neo isu suureneb ja huvi toidu vastu kasvab iga päevaga, siis tahaks ajaratta veidikeseks peatada. Aeg on nii ruttu läinud, et mul on raske lasta lahti vanadest harjumustest ja mõelda, et on juba okei anda talle toitu kätte, et ta ise sööks, mitte panna putru... Continue Reading →
900 kilomeetri jooksul oli esimest korda tunda ookeani lõhna. Ookean sümboliseerib minu jaoks vabadust, elu ja raskusi. Õigemini lihtsalt elu koos oma tõusude ja mõõnade ning tujude ja tunnetega. Oli imeilus päev ning ookeaniga kohtumise eel oli sees väikene särin. Teekonnal olime kohanud küll jõgesid, kuid kuu aega Hispaania sisemaal rännates tundsin avamerest puudust. Eks... Continue Reading →
Neonderful life 