Ma lihtsalt ei saa oma vaimusünnitist vaid endale jätta ja pean jagama videot, mille Leedust Halloweeni pargis tehtud klippidest kokku pusserdasin. Vennale ma tegelikult jagasin, aga tema ütles tagasisideks vaid: "WTF?" Seega, minu arvates selline tagasiside pole kaugeltki vastav tööle ja ajale, mis ma selle video jaoks kulutasin. Nüüd... miks mulle selle video tegemine nii... Continue Reading →
Kuna motokross enam nii päevakajaline pole, siis ma olen hakanud aru saama, et mul on ikka tihti täitmata adrenaliini vajadus. Võib-olla just sellepärast ma olen igas asjas see viimase minuti inimene ka, sest siis tõuseb pulss ja tekib põnevus. Lastega muidugi hulle tempe teha ei saa, sest kiirustamine tekitab neis stressi ja bla-bla. Seepärast tekitangi... Continue Reading →
Lapsevanema jaoks on suur sügis nagu vihmane ja porine õudusunenägu. Ma teen vahel mõtteharjutusi, et end rutiinsest olevikust natuke äratada ja mõtlen, et aga mis oleks siis, kui me elaks kusagil osariigis, kus iialgi sügist ei näe (no küllap me siis soojal rannariival õnnelikud oleksime muidugi :D) ja kohe tunduvad lehed erksamad ja pori tähenduslikum.... Continue Reading →
Heh, kas on see kokkusattumus kolmese ühe raske faasi lõpuga, see et inimesed oma väikestest kodustest kuraditest rääkisid või hoopis see, et jagatud muret on pool muret, aga kohe palju kergem oli eile põnnidega, pärast välja rääkimist. Mu väike armas peavalu oli ülinunnu ning koju jõudes ütles, et palun pane kitarrimuusikat, see rahustab mind, see... Continue Reading →
well, veider kusagil nurgast alustada. Esiteks on hommik ja üle pooleteise nädala said lapsed mõlemad lasteaeda saadetud, seega pulss on stabiliseerunud ja vajadust midagi tugeva energiaga hingelt ära rääkida polegi. Ega igapäevaseltki pole väga teemasid, mis kirgi niii väga kütaks, et oleks tarvis hingelt kõik ära kiruda, välja arvatud mu kolmese käitumine... Samas täiskasvanud inimesena... Continue Reading →
Meil oli eile pidupäev! Ma kõlan nagu perekond "Kodutunne" saatest, aga me saime uue pesumasina 😀. Vana tegi kurja häält ja lõpetas teeninduse ja erinevate põhjuste tõttu olime me kuu aega ilma pesumasinata. Esiteks ei suutnud ma alguses ära otsustada kas vana parandada või mitte, siis ei leidnud ma aega, et sobiv leida, siis olid... Continue Reading →
Alati küsimusele "Mida lapsevanemaks olemine kõige rohkem on õpetanud/arendanud?" vastatakse "kannatlikkust". Olen alati imestanud, et vabsee inimesed ja super mõistlikud ning kannatlikud kõik vanemad ikka, ise samal ajal mõeldes, et minult on lapsed viimase kannatlikkusegi ära võtnud. Nüüd sellele mõeldes, saan aru, et mul pole tegelikult enne lapsi olnud sarnaseid olukordi, et saaksin oma kannatlikkusele... Continue Reading →
Ma ei jõudnud siia mitte uue aasta lubadusega hakata uuesti blogisse sissekandeid tegema, vaid tekkis mingi kummaline vaba hetk. Muidugi ei tähenda vaba hetk seda, et kõikidele toimetustele on kriips alla tõmmatud. Kell on lihtsalt magamiseks harjumatult vähe ning ma ei saa ei koristada ega ringi sebida, sest Neol on kõrge palavik ja ei maga... Continue Reading →
Enne Kiara sündi olid minu poolt lauale pandud nimed:Naomi ja Nelli/Nelly/Nellie, eks esitäht tuli ikka alateadlikult Neo nimest. Enne neid nimesid oli variante, mis Mariuse poolt said hukka mõistetud, küll ja veel. Ajas lausa kulmu kortsu, et minu ettepanekud ei sobi, aga ise üldse midagi ei paku. Mul ei olnud midagi selle vastu, et võiks... Continue Reading →
Jube andeka pealkirja panin ikka, muahahaaa. Ma olen ikka eriti pika viivitusega siin kirjutamas, aga mis meelde ei jää, peab kirja saama (üritasin jälle vaimukas olla) (02.01 Jõudsin kirjutada nii "palju" ja sedasi mõne lause kaupa jõudsin lõpuks "avalda" nupuni)Igatahes võib-olla on kellelgi, kel sama ees ootamas või möödas, mu mõtteid ja kogemusi keisrilõike järgsest... Continue Reading →
Kuigi mul on üpris hea suunataju ning ka metsas seenel tunnen end päris kindlana, siis voodiga koridorides ja liftis sõites polnud mul õrna aimugi millises hoones või tiivas me nüüd viibime. Üldse oli kogu operatsioonile minek omaette õppetund just teiste usaldamise osas. Mingil varasemal hetkel, kui keisri mõte mulle veel väga vastumeelt oli, mõistsin, et... Continue Reading →
Appike, ongi peaaegu et kuu sellest juba möödas. Tundub nagu kaks nädalat ehk. Haiglasse pidin minema päev varem, mis tekitas minus esialgu vastakaid tundeid. Selleks, et lihtsalt kopsusüsti saada pidin ma 24h varem keisrilõikust ootama hakkama... Alguses tundsin, et see aeg on igati raiskamine ja ma võiks veel kodus Neoga olla, kuid mida aeg edasi... Continue Reading →
Milleks valmis pole, seda saad.Nädalad uue ilmakodaniku sündimise tähtajani möödusid halastamatu kiirusega ning ühel hetkel oli selge, et tõenäosus, et see väikene preili end sõnakuulelikult peaseisu keeraks, vähenes. Kui selgus, et ka 36ndal nädalal istub teine endiselt kindlalt nagu Buddha, tehti mulle ultraheli, et saada selgust, kuidas ta seal täpselt asetseb. Asetses selliselt nagu ma... Continue Reading →
....ei, ma ei abiellunud verstapostimehega ja Neo ei saanud uut perekonnanime, kuigi selle nime väljanägemine ja kõla oleks päris selline... huvitav.Ma kirjutasin selle postituse tegelikult siis, kui Neol aasta ja 4 kuud täitus. Juba lisandus ka viies kuu ja eks ma siis lihtsalt lisan üht-teist juurde. Kuigi kirjutama, sööma ja lugema oleme me kõik varem... Continue Reading →
... it's much easier to move forwardMärkasin, et need on viimased sõnad, mis kostuvad mu camino videos, mille Karlut kokku pani. See lause hakkas mind kummitama aga paar päeva pärast kogemuskohviku päeva, mil rännakust rääkisin ja see oli kui suur punkt mu peas keerlevale mõttele. Kinnitus ja tõestus. Kui mind esinema kutsuti, siis muidugi oli... Continue Reading →
Neonderful life 