Jätkan neoonsete lainetega ja postitan siia endale meeldivamad ning rohkem ütlevad pildid Neo üheksandast elukuust. Kuna ma ei ole endiselt jõudnud telefonis suurpuhastust ja organiseerimist teha (mida olen enesele lubanud teha juba kahel järjestikusel digitalgudel...), siis mõtlesin, et on hea aasta pärast tulla ja visata hoopis siia möödunule ülevaatlik pilk peale ja soiguda kuhu see... Continue Reading →
Numbrid lisan hiljem, kuna pidasin mõistlikuks arstiviisit edasi lükata, sest isegi kui Neo oli ise rõõmus ja palavikku polnud, siis mina ei sooviks, et enne mu külastust keegi kõikjale aevastaks. Õnneks juba paari päevast on poiss ilmselt jälle terve porgand! Üheksakuune Neo: 🦝Armastab raamatuid vaadata ja võtab ise raamatuid ja saab ka lehitsemisega hakkama🦝Armastab kiisuid.... Continue Reading →
Üle kivide ja kändude ning riigipiiride ja mere sai meil peremees lõpuks viimasel minutil/päeval Norrast koju. Nädala pärast ootavad lennupiletid ja kiiruga ostetud laevapiletid läksid küll raisku, aga vähemalt selgus, et samal ajal kui enamik lennuoperaatoritest oma lennud tühistanud olid, tegi Airbaltic veel nädalavahetusel oma viimased reisid ja tõi me kalevi/viikingipoja koju. Kolmandal päeval kui... Continue Reading →
Lõpuks käitub mu väike suslik beebidele kohaselt, seda muidugi kui haraka naeru ja dinosauruse häälitsuse kõrvalt tal aega üle jääb. Kurtsin rasket saatust õhtuste trallitamiste näol ja juba tegelikult samal päeval sain lahenduse. Aitäh neile, kes hüva nõuga appi tõttasid! Probleemi põhjus oli see, et ma polnud tajunud, et Neo on vahepeal palju vanemaks saanud... Continue Reading →
Vabariigi sünnipäeval ajasin ka Neole pääsukestega mähkme jalga ning ka lipsuga pluus oli täitsa paar tunnikest seljas. Tegin mõned pildid ja jäin mõtlema. ....et mis maa see on, kui siin pole ühtki mäge. Ei, tegelt jäin mõtlema, et kui popiks on saanud vabariigi sünnipäeva tähistamine igas peres. Või on see kogu aeg sedasi olnud? Vanasti... Continue Reading →
Neo Romeo:# 70cm ja 8160g# Kaks hammast poolenisti platsis# Magab 3 korda päevas# Sööb lisa 2-3 korda- oleneb päevaplaanist# On justkui kass, ajab kõike maha ja teeb sulitempe# Seisab enamiku ärkveloleku ajast, hoiab kindlalt tasakaalu ka vaid ühe käega toetades# Tunneb tugevat tungi ahju suunas# Armastab aknalaual olla# Mängib pehmete loomadega# Vahelduva eduga ütleb aeg-ajalt... Continue Reading →
Kummaline kohe leida õhtul taas moment iseendale ja miskit lõpuks hetkeolukorrast kirja ka panna. Eks olen neid hetki tegelikult juba leidnud mitmel järjestikusel õhtul, aga pärast head ööd komejanti olen kirjutanud vaid mõned sõnad ja otsustanud, et mina ja uni oleme siiski tähtsamad kui need memuaarid. Kui kuradima uhke olen ma arvuti klappi kinni lüües... Continue Reading →
Mul hakkab mälu täis saama, seega pean veidi peakest tühjendama ning mõned mõtted välja kirjutama. Bali on ikka kõlanud kui magustoit reisisihtkohtade nimekirjas, kuid üks teadmine kõigutas mu arvamust sealse kohta päris tugevalt. Õigemini õpetas kahtlema, kuigi tänapäeva võltsis elus on nii või naa kriitiline mõtlemine hädavajalik. Balile mõeldes ilmuvad silme ette pildid saarest, kus... Continue Reading →
Lõpuks ometi keerleb mu pea kaela otsas rohkem kui 10 kraadi ning lõpuks ometi tunnen end inimesena. Ei, mitte selle suure ja karvase homo sapiensiga, keda loomaaias võib kohata, vaid küllaltki puhta ja puhanuna https://www.youtube.com/watch?v=WfEqAolZFB0 Puhanud oleku põhjuseks on ilmselgelt Neo, nii nagu ta on kõige põhjus. Viimastel õhtutel ärkab ta kohe, kui teise tuppa... Continue Reading →
"Elevant portselanipoes" pole mu jaoks ammu enam võõras väljend, küll aga mõtlesin ma kunagi, et kuidas küll need emad nii ära emmestuvad, nii pehmoks ja üleliia ninnu-nännuks muutuvad? Aga eks selgitus on see, et kontakt välis/pärismaailmaga muutub suht hõredaks ning oskused ja teadmised jäävadki vaid teatud piiridesse ja teisi teritada ka ei ole aega ja... Continue Reading →
Töötades möödus kaks nädalat. Oli ääretult kummaline ja keeruline olla taas keskkonnas, kus igapäevaseks osaks on pseudoprobleemid, ära panemised ja enese tõestamised justnimelt teistele, mitte endale. Tööd oli liiga palju ja ma ei teadnud kust alustada. Mu peas keerles miljon mõtet, kuid mul ei olnud palju emotsioone. Mu pilk kadus tihti kaugele merele ja tundsin,... Continue Reading →
Väheke lora.Olen mõne aja klapi kinni hoidnud või õigemini olen ta lahti teinud, lause kirjutanud, ja taas kinni pannud. Mõtlesin, et mis ma ikka punnin ja püüan iga päev kirjutada ja pastakast sõnu välja pigistada. Kui pole tuju, jõudu ja tundeid jagada, siis ei tee ka. Üldse camino peale mõtetes rändamiseks ei sobi iga hetk... Continue Reading →
Ma nean seda päeva kui vastasin Mariuse küsimusele "Kas sul fööni on?" jaatavalt. "Huvitav, mida ta kuivatab" mõtlesin ma kui föön juba 10 minutit vannitoas uuganud oli. See oli aga suhte väga varajases alguses, seega jätsin ma selle tol hetkel müsteeriumiks. Neid föönitamisi tuli veel ette ja ühel korral jäi ta mulle selle tegevusega vahele.... Continue Reading →
Ahjaa üks värskendus on Neo Romeo kohta kirja panemata. Pool aastat tagasi mõne seitsmekuuse beebi pilti vaadates tundus see aeg maa ja mere taga olevat. Neo Romeo: # 68 cm, 7880g# Seisab kindlalt täistalla peal# Istub ise# Käputab alates 6,5 käsihaaval, enne seda alates 4,5 kuud nagu hüljes# Oskab enamikelt juhtudel ka ise seismisest tagasi... Continue Reading →
Ütles keski kuskil ükskord. Iga päev leian end mõtlemast, miks mu korter näeb välja kui oleks see mitu nädalat koristamata. Heakene küll, ma ei korista seda täiesti ära iga päev, sest esiteks ei ole selleks aega ja teiseks ka mõtet. Palju kahetoalise korteri koristamine aegagi võtab, eks? Kui üks poisirüblik undama hakkab, kui sa järsku... Continue Reading →
Neonderful life 