Nagu Chalice tuntud laulus sõnas:räägin sest nii hakkab kergemkuningatele külakeeles lihtsalttänan võimaluse eest näidatamis meelelsüdamel kirjastoorelt ausalt kui vaja kirjutan.... Eelmisel korral aitas endast välja kirjutamine lausa terve nädala hoida mõtteid positiivsena ja meele rõõmsana. See teadmine, et sa pole üksi ja mis siin salata, teadmine et kellelgi veel on raske, on lohutav. Kusagil on... Continue Reading →
Et kõik oleks tasakaalus siin päikese all, pean ma kirjutama ka rõõmust, mis mind igapäev saadab. Ma olen tahtnud kirjutada ülistuslaulu oma väikesest pojast juba mitukümmend korda, kuid ikka suudab ta mind intensiivse päeva järel nõnda ära väsitada, et vaatepilt magama minemisest tekitab küsimust "kes keda?". Mitmed tuhinad oma õhinat ja armastust kirja panna nö... Continue Reading →
Esiteks, kes kurat sellise väljendi üldse kasutusele võttis? Kas meie emakeel on siis nii vaene, et peab seda hommikust õhtuni trallitamist tõesti lihtsalt "olemiseks" kutsuma? "Lähme õhtul välja?""Ei, ma olen täna kodus"Vot see on olemine. Lihtsalt olemine kõhuli või selili, jalad seinal või vannis, mitte intensiivselt päev läbi koristaja, kasvataja, koka, toitumisnõustaja, klounina ringi trallitamine.... Continue Reading →
Lõpuks ometi teeb ETV pausi saatesarja "Pulss" näitamises ja asendas selle Olümpiatule ja "Tõde ja õigus" ja muu jama (okeei-okeiii :D) näitamisega. Tegelikult mul on tõesti hea meel, sest mu lootus õhtuti oma käimisi ja mõtteid maha kirjutada luhtus, sest vaatasin ja kuulasin pulssi, mitte enda, vaid Soome oma. Sel ajal kui Marius on eemal... Continue Reading →
Vähe sellest, et lapsekandjatel tekivad nii füüsilised kui emotsionaalsed sümptomid, tekivad need ka meestel. Peamisteks sümptomiteks raseda naise mehel on see, et ta hakkab järsku KÕIKE valesti tegema. Seda siis alates hingamisest, kuni rooli keeramiseni. Nende õnneks tekib emastel aga "preggo brain", mis aitab asjadel kiiresti ununeda. Vahel ehk liigagi kiiresti. Näiteks ka praegu pean... Continue Reading →
Selleks ajaks kui see postitus avalikuks saab on nädalaid juba nii palju, et on julgust maailmale kisada, et tõesti, nii see on- üks hingeke tahab veel meie pisike perega liituda. Loodetavasti selleks hetkeks on möödas ka need sümptomid, mis mind praegu kiusavad. Kuigi reaalset pohmelust kogesin ma umbes 2pluss aastat tagasi, siis tänu rasedusele ei... Continue Reading →
Kuigi mul on mustandites 12 alustatud postitust, tahaksin ma värskete emotsioonide põhjal kirjutada eilsest kohvikutripist Võrru. Väljas söömine on üks tegevus mida ma väga igatsen. Rahulikult nautida, kiirustamata unustada silmad ühte punkti vaatama, jälgida inimesi ja mõelda, mis nende eludes ja peades parasjagu toimuda võiks... Võtta teine kohv, sest lihtsalt ei viitsi veel liikuda...oeh, minu... Continue Reading →
Kuniks uusi värskeid teemasid pole (nüüd juba on, haha, aga mul see postitus juba pikemat aega ootel ning täitmisel), siis heietan siin ikka sellest, kuidas on möödunud aasta sellest, mil meid ühe võrra rohkem sai. Kuna mälestused kipuvad tuhmuma, siis praegu on õige ning ka tagumine aeg kirja panna kogu suure päeva sündmustik, eks ikka... Continue Reading →
Ma olen mõelnud ja nuputanud, et kuidas tulevikus saaks lapse sünnipäeva pidada selliselt, et fookus ja väärtus oleks mujal kui kinkidel, kaunistustel ja söökidel. Tahaksin teha sünnipäevi, mida meenutades tuleb silme ette eelkõige mõni tore emotsioon, mitte mälestus dekoratsioonist. Kuidas kasvatada last selles materiaalses maailmas sellisena, et ta mõistaks, et kingi suurus või väärtus ei... Continue Reading →
"Päevad on pikad ja kuud lühikesed" on tõesti see, mis iseloomustab hästi väikese lapsega kodus olemise aega. Kui endale Neo vanust ei teadvustaks, siis mõtlemata vastaksin, et ta on seitmekuune, sest kuidagi jäi sinna see aeg nagu pidama. Võib-olla on siin seos sellega ka, et millistel elukuudel me Neoga kahekesi olime ja millistel Marius kodus... Continue Reading →
Ma hakkasin Neole mitu kuud tagasi pai tegemist õpetama ning seda muidugi enda näo peal. On ema eks? Mida veel? Järgmiseks õpetan endale äkki massaaži tegema? Õrna pai tegemiseks oli muidugi tema jaoks liiga vara. Talle küll meeldis, kui ma tema käega enda nägu silitasin, aga niipea kui ise tegevust kordama hakkas, lõppes see tugeva... Continue Reading →
Kust otsast selle muretsemisega üldse pihta hakata? Igast otsast saab muidugi muretseda, kui vaid tahta. Minul on vajadus muretseda juba seetõttu, et elan koos inimesega, kes iial millegi pärast muret ei tunne ning seepärast tundub, et minu õlul lasub topelt murekoorem. Eks üksteise balanseerimise pärast koos ka püsime, sest nii nagu Marius kunagi ütles: "Elu... Continue Reading →
Enne kui uus sünnipäev peale tiksub panen kirja ka viimase tehnoülevaatuse andmed ja õpitu. Neo Romeo 10 kuud 72,5 cm ja 8620gMeeldib endiselt asju kõikjale toppida, sealhulgas ka näpitsat minu nabaauku ja sõrmi ninasõõrmetesseMeeldib varbaid hammustadaKui teeb midagi keelatut, siis naerab laialt ja raputab pead näitamaks et nii ei tohi ja kordab seda veel seni... Continue Reading →
Koroona pole meie igapäevaelu mõjutanud rohkem, kui vaid vähendanud poes käimiste ja käijate arvu. Hea ning rahulik on elada sellisel ajal kohas, kus enamik inimesi pole paarkümmend aastat Tallinnaski käinud. Seega, mis me vahepeal teinud oleme? Vabanduseks võin öelda, et mul oli vahepeal tint otsas ja pliiats nüri, seetõttu pidasin ka pikka pausi. Ma juba... Continue Reading →
Enne kui kogu Eesti rappa läks, oli mul sünnipäev. Viimasel aastal on kõik pidustused minu jaoks väga hõlpsalt lahenenud: jõulud ja kingid organiseeris Marius, aastavahetusel võõrustas meie perekond Hunt ja nüüd sadasid sõbranjed, sünnipäeva laul huulil ja lauakate kaasas, ukse taha. Vat kus elu! Nii, et terve aasta olen sündmusi ilma muretsemata nautida. Ainult sünnitamisel... Continue Reading →
Neonderful life 