Lõpuks ometi teeb ETV pausi saatesarja “Pulss” näitamises ja asendas selle Olümpiatule ja “Tõde ja õigus” ja muu jama (okeei-okeiii :D) näitamisega. Tegelikult mul on tõesti hea meel, sest mu lootus õhtuti oma käimisi ja mõtteid maha kirjutada luhtus, sest vaatasin ja kuulasin pulssi, mitte enda, vaid Soome oma.
Sel ajal kui Marius on eemal olnud (4 nädalat) oleme me toimetanud võrdlemisi palju ja ma tahaks need ka suuremal või vähemal määral siia keskkonda salvestada, kuid eks aegamööda, sest liiga palju on vanu memuaare, mida oleks samuti patt unustada.
Täna on aeg Nida käes.
Sel ajal kui me mai lõpus Leedus olime, tuli meil pähe mõte minna Nidasse. Me küll päris Nida asulas ei peatunud, vaid Juodakrantes, mis mulle tegelikult oma lihtsuse ja rahulikkuse tõttu veelgi enam meeldis. Muidugi ei olnud ka Nida asula veel maikuus turistides pungil ja ka koroonapiirangud olid äsja leebunud ning paik alles valmistus hooajaks. Juodakrante selle kõrval tundus peredele ehk sobilikum ja kohaliku kultuuri suhtes ehedam.
Kuigi ma olin piltidelt näinud, et poolsaar on tõesti üks ilus Leedu aare, siis reaalselt valmistas see koht mulle siiski oodatust rohkem vaimustust.
Algas see ilmselt positiivsete emotsioonidega praami pealt, kui Neo väga aktiivse suhtlejana aina autoaknast välja piilus ja kõikidega kontakti üritas luua. Ühel hetkel jäi aga ta pilk kauemaks pidama ja tundus, et leidis endale sõbra. Naine teisel pool oli Neo kelmikast pilgust vaimustunud ja tegi temast pilte (mis messengeri kvaliteedi tõttu jagamist ei kannata) ning enne praamilt maha sõitmist ütles, et võime teisel pool kontakte jagada. Tegemist oli nii rõõmsameelse ja kauni keskealise naisega, kes mul nüüd facebookis sõbralistis on ja tihtipeale oma elurõõmuga inspireerib.
Eranditult kõik inimesed sel reisil olid toredad. Nida asub Klaipedast 5minuti praamisõidu kaugusel ja võib-olla on sellel ka positiivsete inimeste nägemisel oma roll, sest Marius ütleb, et Leedus peetakse Klaipedat rõõmsate inimeste elukohaks. Seda näitavat ka statistika. Tahaks nagu öelda, et veidi nagu Tartu (oma suuruselt, rohke rahvusvaheliste üliõpilaste arvu ja Tartu hüüdlause poolest), aga ma ikka ei ütle! Arvan, et merel ja kaumitel randadel on seal oma osa.
Kui praami peal on koer
Neo reisis tollal veel turvahällis, mis oli paras närvesööv košmaar. Väikeseks abimeheks oli küll pannkoogid ja ajutiselt lühikeste otste ajal esiistmel reisimine, aga see ei hoidnud mind ära peavalust ja tohutust väsimusest, mis klouni mängimisest tekib.
Sealsel merel ja rannal oli väga võimas laadimise võime, eks mere ääres on alati mõnus, aga seal tundusid muremõtted tõesti väikese väärtusega.
Ka liiva mineraalide sisalduse pidas väike 11-kuune ekspert väga tasakaalustatuks ja maitsvaks ning ei hoidnud end degusteerimisega tagasi.
Nida liivaluidete sarnaseid Eestis vist ei ole? Mõnel influenceri pildil olen sarnaseid taustu näinud, kuid seal nähtut ei saa ka kohe tõepähe võtta. Mis ikka- mõnus varajane soe ja muretu aja veetmine perekonna seltsis
Isegi miljonid kummalised sääselaadsed putukad ei teinud meie olemist kuidagi kehvemaks ning tundub, et kõik nautisime mõnuga. Mariuse ema tegi massaaži ja roosat suppi- mida veel Ersto Kristiina süda ihkab, eksole.
Nida on tore ja üldse mitte kallis. Kuna Mariuse pere käib seal igal aastal vähemalt korra, siis kindlasti teeme ka meie edaspidi plaane sedasi, et õnnestub end kaasa parkida. Mariuse õde lastega olid sel korral kahjuks eelnevalt juba nädal hiljem endale aja ja olemise broneerinud, muidu oleks ilmselt veel toredam ja värvikirevam olnud.
Neonderful life 
Lisa kommentaar